Kui tähtis on ilu?

Описание: Kõik me tahame hästi välja näha. Aga mida on tähendanud atraktiivne välimus filosoofidele? Vaatleme kolme filosoofi seisukohti. Kõigepealt #Xenophon'i (u. 430-354 e.Kr.), siis Immanuel Kanti (1724-1804) ja lõpuks Simone de #Beauvoir'i [sim'on dö bovu'aar'i) (1908-1986) vaateid ilust.

XENOPHON ütleb, et "Ilu on märk täiuslikkusest."
Antiik- Kreekas vaadeldi #ilu ja headust alati koos.
Ideaalset isikut iseloomustab alati nii kehaline kui ka vaimne ja moraalne #täiuslikkus.
Sama seisukohta sisemise ja välimise kooskõlast jagab ka Sokratese õpilane Xenophon oma "Sümposiumis".
Ilu kirjeldatakse seal omamoodi "loomuliku kuninglikkusena", seda eriti veel siis kui see inimene on häbelik ja tagasihoidlik. Need auväärse hinge kriteeriumid näivad olevat tänini aktuaalsed. Olulised on seejuures keha sümmeetrilised ja harmoonilised proportsioonid.
Kuid ühes asjas näivad ka Xenophoni kaasaegsed olevat erimeelsusel: Mis on tähtsam, kas iseloom või hea välimus. Kas kaunist noorukit tuleks eelistada laia nina ja punnis silmadega targale Sokratesele?

Immanuel #Kant ütleks: "Kes tahab ilu sundida kaotab selle."
Fotoshopis kõhtu vähendada, iluoperatsiooniga nina sirgemaks teha, oleks Immanuel Kanti arvates "esteetiliset üldkehtiva normi" poole püüdlemise väljendus.
See esteetiline norm vastab paljude üksiknägemuste keskmisele väärtusele.
Kuid ideaalne kujutlus ilust, mis oleks vaba erilistest tunnustest, mis inimesi tavaliselt saadavad, ei ole üksikule kunagi absoluutselt saavutatav.
Ilus on see, mis ei ole seotud kasu ja huvidega. Seda tajutakse vahetult.
"Ilu on eseme eesmärgipärasuse vorm, niivõrd kui seda on võimalik, ilma eesmärki silmas pidamata tajuda." Samas pole miski nii inetu kui iga hinna eest, vägisi saavutada püütud ilu.

Simone de Beauvoir [sim'on dö bovu'aar ) leiab, et "ilu on vähem tähtis, kui me seda usuksime." Naiselikkuse ideaal ja ilu on üksteisega tihedalt põimunud. Beauvoir arvab, et "ilusana ei sünnita, vaid ilusaks muututakse."
Ta leiab, et oma ilu säilitamine on "töö", mis naisel võimaldab, oma "isiksust leida".
Naistel kasvatatakse varjasest east arusaama, et neid hinnatakse välimuse järgi. Nii muutub naine objektiks, kellele ei omistata mõtlemis- ja tegutsemisvõimet.
Väljapääs seisneb Beauvoir'i arvates mässus ja oma keha esitamises mitte mingi väärtuse allikana, vaid inimliku vabaduse teostamise vahendina.

Erinenevad filosoofid, erinevad vaated.
On hämmastav kui palju Piiblis räägitakse ilust ja naiste ilust eriti. Kõiki patriarhide naisi kiidetakse nende ilu tõttu. Rääkimata, siis Ülemlaulust, kus armastatu kohta öeldakse:
Ül 4:7 "Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake, ja sul pole ühtegi viga!"
Ometi siingi, nagu antiigis üldiselt, kuulub ilu juurde ka töökus ja praktiline meel. Selles mõttes kasutatakse ka eestis seda sõna "ilus hobune" on ka hea ja tubli hobune.
Lõpetaksin siiski Siiraki tarkuse sõnadega:
Srk 25:1 "Kolm asja meeldivad mulle ja need on ilusad Issanda ning inimeste ees: vendade #üksmeel ja #ligimesearmastus ning et naine ja mees üksteist mõistavad."

‪@JoosepTammo‬