Vana tamm

Описание: Sõnad: Heidi Raba

Põhjatuulte meelevallas
seal kus pole ühtki teed
hõbetraate veel ei tunne keegi
voolu pole lambi sees
äikse kõmas, välgunoole valgel
tõrust sünnib tammepuu
seal ta sirgub, linnutee ta palgel
okstes ehatäht ja kuu
kõik ta näeb ja kõik ta kuuleb
vaikus suur ja tormituuled
on ta aastaringi sees
nagu kiviringid vees

aga siis, aga siis –
katk ei tule mõõgaga
ega tule käraga
tema kõnnib üle maa
musta koera kujul
vaikib küla, seisab töö
kellad kirikus ei löö

aeg voolab, puu sirgub
oma rahvaga koos
läbi mure, läbi rõõmu
oma rahvaga koos

tuul ja vihm löövad näkku mühinal
vana hobu hingab raskelt, nohinal
vankri rattad veerevad kriginal
mööda porist teed, postimaanteed
see on aeg, kus kasukad on lambanahast
see on aeg, kus higi voolab, rauast sahad
musta mulda pööravad
tamme juuri murravad

ühel ööl tuul viib tammelt lehed
armund mees lõikab nimetähed
tammepuu halli korpas koorde
salasoovid annab tema hoolde
siis kui koidab, neiu juuksepaela
ümber oksa seob kui helmed kaela
varsti lapse tänusilmil süles
tamme poole tõstavad nad üles

udus triivib lodi üle väina
päike loojub teispool vihma seina
koolmekohal, läbi halli vee
läheb salakaubatee
hobuvanker raskelt veereb
vesi ümber keeb ja keerleb
vankris viin, sool ja nahad
sandarm kannul ei jää maha

oo tammepuu, oo tammepuu
saatus on kinkinud sulle
sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud
oo tammepuu, oo tammepuu
saatus on kinkinud sulle
sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud

sõda tuleb nagu hunt, kõik ta võtab
terve ilma nälga jätab
tamme koorel punab veri
üle tema kaardub vari
murrab juuri, rõhub säsi
unub koorde lõikav käsi
armistuvad nimetähed
tuhmiks jäävad tamme lehed

Ühel päeval tehas kerkib külje alla
üles tõuseb suuri suitsusambaid
korsten tahma tamme peale kallab
tehas näitab musti hambaid

Siis see juhtub – aururong suitsu sülgab
rauast imelooma metsloom pelgab
uhke grammofoni krabin mõisa kambris
saunamehel veel ei ole õli lambis

Kõrgel taevas kuu teeb ringe
aeg on vaevand tamme hinge
maailm ümber pöörleb, muutub
tehisvalgus võra puutub
rahvas laulab ennast vabaks
palub laps ja suurgi palub
võõras võim et eal ei tabaks
viimaks lõpeks hirm ja valu

oo tammepuu, oo tammepuu
saatus on kinkinud sulle
sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud
oo tammepuu, oo tammepuu
saatus on kinkinud sulle
sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud
su võra on sirgunud laiusesse
kosmose kõrguse täiusesse

ühel ööl, okstes ehatäht ja kuu
pimestavast välgujoonest rappub puu
süttib koor ja lõõmab tamme süda
ükski vägi kustutada seda
enam nüüd ei saa, ei saa
enam nüüd ei saa, ei saa

tamme rebib jõud karm ja toores
armistunud nimetähed koores
justkui helendavad korraks veel
armastuse väes, suure huku eel
raginaga kukub puu ja kõmab maa
miski püsti hoida teda nüüd ei saa

aga enne viimast rasket ohet
mulda langeb tõru okste vahelt
vana tamme tarkus on ta sees
sadu aastaid elu ootab ees
viimaks sulgub kuldne eluring
rahu leiab vana puu hing
rahu leiab vana puu hing

oo tammepuu, oo tammepuu
saatus on kinkinud sulle
sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud
oo tammepuu, oo tammepuu
saatus on kinkinud sulle
sadatuhat päikest ja sadatuhat kuud
oo tammepuuu
oo tammepuuu