"Jõuga õigust ei loo" – Helen Eenmaa

Описание: Helen Eenmaa: jõuga õigust ei loo

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia video valmis teaduspoliitika konverentsi "Teadus kui Eesti arengumootor. (XII). Riik, inimesed, tehisaru" raames 2025. aastal koostöös Color Mediaga. Video valmimist on kaasrahastanud Eesti Teadusagentuur projekti PSG685 "Masinad, mis annavad ja peavad lubadusi" kaudu.

***

Yale’i ülikooli õigusteadlased Oona Hathaway ja Scott Shapiro kirjutasid raamatus "The Internationalists," kuidas üks radikaalne õiguslik pööre muutis maailma. 1928. aastal ühinesid pea kõik maailma riigid paktiga, mis kuulutas agressioonisõja õigusvastaseks ning keelustas teise riigi territooriumi vallutamise.

See pakt ning sellele järgnenud lepingud ei olnud üksnes peegeldus riikide tolle hetke hoiakutest jõu kasutamise suhtes. Nad panid riikidele siduva kohustuse koos selgete järelmitega – vallutaja ei saanud enam õiguspäraselt omandada sõjaga vallutatud territooriumit ega vara.

Aluseks ammune põhimõte: ebaõiglusest ja õigusvastasest teost ei saa sündida uut õigust. Maailm, mis oli seni toiminud põhimõttel “kel jõud sel õigus“ hakkas tasapisi kujunema maailmaks, kus „jõu kasutamise tagajärjeks on õiguste ja legitiimsuse kadu“. Meie reaalsus näitab, et see areng pole olnud ideaalne. Samas, ka suurriigid pidid sellest ajast peale hakkama oma edu ja jõukuse kasvatamiseks välja mõtlema nutikamaid lahendusi – arendama koostööd, kokkuleppeid, reegleid ja nende järgimist.

Samas, põhimõte “kel jõud sel õigus“ ei ole kadunud. See ilmneb eriti selgelt segastel aegadel – sest jõud armastab segadust ja turbulentsi, mille keskel end maksma panna.

Kiirelt arenev tehisaru- ja tehnoloogiamaailm tunneb seda loogikat hästi: "Move fast and break things." See areng tähendab tohutuid võimalusi, aga ka varjatud pagasit. Tuleb märgata tehisaru jõudu. Kui tehnoloogiahiiud saavad oma positsiooni kasutades seada turu standardeid ja ligipääsu-tingimusi, on väikestel ettevõtetel turule pääseda palju raskem ja kallim. Sellel on otsene mõju nii MEIE ettevõtete võimalustele kui ka teenustele ja sisule, mis meieni jõuavad.

Kui riigid kasutavad tehnoloogiaid oma võimu suurendamiseks – kogudes ja töödeldes andmeid aina kiiremini ja nutikamalt–, siis kipub õigusruum jääma tahaplaanile ja kodaniku roll pisenema. Tekib küsimus: kes saab end automatiseerimise ja personaliseerimise keskel tajuda endiselt vaba kodanikuna? Ja kas vabaduski jaguneb põhimõttel “kel jõud sel õigus“ - osale rohkem, teistele vähem, ilma et me selles oleksime kokku leppinud?

Hathaway ja Shapiro kirjeldus agressioonisõdade keelust kui õiguslikust pöördest on õpetlik. Põhimõte, et "seal, kus domineerib toore jõu kasutamine, mureneb õigus ja kaob legitiimsus" kehtib mitte ainult riikidevahelistes suhetes vaid ka tehnoloogia arengus – ja palju laiemaltki. Samas seal, kus mängu aluseks on reeglid ja koostöö, tekivad võimalused ka väiksematele tegijatele ning usaldus püsib.

Nii nagu riigid 28. aastal, peaks meie nüüd küsima: Kas me suudame ka tehisaru ajastul liikuda loogikast “kel jõud, sel õigus” loogika juurde, kus tõeline tugevus peitub hoopis koostöös ja reeglites? Või lubame, et tehnoloogia tulevik on uut liiki vallutussõdade tulevik, kus need, kel jõudu kõige rohkem, reeglitest loobuvad?