Anti Poolamets: Justiitsminister Pakosta käitub nagu skandaalse Johanna-Maria Lehtme advokaat

Описание: Esmaspäeval vastas justiitsminister Liisa Pakosta Riigikogus arupärimisele Slava Ukraini skandaali kohta ja selle peale leidis EKRE saadik Anti Poolamets, et minister käitub nagu Johanna-Maria Lehtme advokaat, seda enam, et just skandaalne annetuste pihtapanija tõi Eesti 200 parlamenti.

Anti Poolamets: “Mida rohkem ma ministrit kuulan, seda murelikumaks muutun. Minister käitus siin nagu Lehtme advokaat. Just lugesin Lehtme advokaadi sõnumeid ja nad palju ei erinenud siin. Ma pärast vaatan stenogrammist üle, aga just minister ka proovis defineerida seda õiguslikku probleemi. Et siin on see küsimus, kui palju võib muudeks kuludeks minna annetamiste juures, ja ega siis annetajad ei saa nõuda, et kindlal viisil nende annetust kasutataks. Täiesti absurdsed sõnumid! Te nagu meelega püüate seda teemat ümber defineerida.

Ma tõesti ei imesta, millises seisus me varsti juba oleme terve Riigikogu ühe koosseisu aja, kus teie käe all tuleb kaks saavutust: abielu ümberdefineerimine, millega te kiitlete, siis Rootsi retsidivistide Tartusse ümbertõstmine. Ja lihtsalt rumaluste rääkimine. See ongi, võiks öelda, tulemus Eesti võimsamalt häältetoojalt, teie võimsamalt häältetoojalt Lehtmelt. Kui juba selline tegelane toob hääled, siis on ka tagajärjed, tundub, üsna sarnased. Keegi pakub neile siitsamast Riigikogu puldist katust. Vene keeles on selline termin nagu vargad seaduses või seaduslikud vargad. Mulle tundub, et me jõuame nendele terminitele siin üha lähemale. Seaduslikud vargad – siin pakutaksegi katust. Masendav!

Teie paljudel erakonnaliikmetel on siiamaani temast distantseerimisel suuri raskusi, nagu näiteks härra Tsahknal, kes minu mäletamist mööda naljalt ühtegi halba sõna ei ole selle katastroofilise juhtumi kohta toonud.

Jah, annetaja võib nõuda, et tema annetusi kasutatakse kindlal viisil. Ka lepingulised suhted on usaldussuhted, mida tagatakse paremal juhul kohtulike vahenditega, või keerulisematel juhtudel. Aga nüüd me räägime tuhandetest kannatanutest, kes on oma raha usaldanud ühingule. Ühing on juriidiline isik, see ei ole tänaval suvalisele inimesele sadade tuhandete taskusse andmine. Me loeme ju ka neid masendavaid lugusid, kui petetakse välja inimestelt kõikvõimalike telefonikelmide poolt raha. Vabandage, millega siis tänapäevane annetuste kogumise MTÜ sellest erineb, kui me laseme sellel asjal sedasi toimuda?

Jah, siin toodi välja ka Lehtme eramu võõrandamine. Loomulikult, see käib rängalt – rängalt! – avalikkuse õiglustunde vastu, kui sellel lastakse toimuda kõigi silme all. Meil on olemas juriidilised vahendid, et seda kõike peatada. Aga ei, te leiate hoopis vabandusi ja ütlete, et annetaja ei saa nõuda, et tema annetust kasutatakse kindlal viisil. Jah, saab nõuda, peabki nõudma! See on usalduse kuritarvitamine, see on kelmus, mille tunnistajaks me siin oleme.

Eriti ohtlik on ka Slava Ukraini nõukogu käitumine. Ja nad ei saa pugeda selle taha, et neil ei ole ressurssi hagide esitamiseks, sest mitmed ettevõtjad on pakkunud raha, et usaldus taastada ja see hagi sisse anda. Nii et tegu on järelikult lihtsalt kinnimätsimisprojektiga.

Ehk siis vastutus praegu ilmselgelt hakkab laienema ja me peame luubi alla võtma selle seltskonna, kes teadlikult püüab tuhandete annetajate ja kogu avaliku usalduse küsimust naeruvääristada ja lõpetada tsiviilhagi ja lõpetada selle raha tagasinõudmise.

Ma ütleksin, et mõne koha pealt on Eestis veel hullemad lood kui Ukrainas. Ma ei imesta, et sõjas käivas riigis, kus liiguvad gigantsed rahad, hakkavad juhtuma asjad. Aga meil võiks ju olla rahuaegne olukord. Meil on uurijad, meil on prokurörid, aga hakkama ei saada. Nüüd on küsimus juba selles, kas Eesti mõjutab Ukrainat korruptiivsuse suunas või Ukraina meid või kuidas see kõik käib. Kas Lehtme tegi Minditšit või Minditš tegi Lehtmet?

Ja siis kiideldi sellega, et küll ikka parimad uurijad ajavad asja Ukrainas ja Eestis. No sellist jorutamist rahvusvaheliselt ülikaaluka protsessi puhul annab ikka otsida, sellist vastutustundetust, kui me vaatame Oleksandr Tšernovi ehk vilepuhujat, kes selle protsessi paljastas. On ikkagi suur saavutus, et mees on elus praegu. Ja see, et tema vastu algatati protsess, ju näitab, kuivõrd eluohtlikku mängu siin mängiti. Ja siis öeldakse, et parimad uurijad teevad parimat tööd! Seda meest on ähvardatud, tema vastu on algatatud protsess. Me peame päästma ka inimelusid. Mulle tundub, et Kalle Laanet hakkas seda teemat juba tõsiselt võtma. Kui me kümneid kordi küsisime ja osundasime, ta hakkas neid küsimusi küsima. Ennäe, täna on ta ise kohtu all. Mingil põhjusel meenutab see Ukraina olukorda.

Aga me peame olukorra lahendama, selle kõige häbiväärsema loo viima loogilise lõpuni. Me aitame sellega ka Ukrainat, sest ka Ukraina peab läbi tegema enesepuhastusprotsessi. Sest võiks öelda, et välisvaenlane on üks ja teine vaenlane on sisevaenlane ja see sisevaenlane on korruptsioon, mis õõnestab kaitsetahet Ukrainas ja paraku ka Eestis.”